Milleks see kõik ?

 

Õigupoolest oleks selle küsimusega tulnud alustada, selle asemel, et kohe tehnilise poole juurde minna. Aga on loomulik, et asja tagamaad ka mittetundev inimene siiski mingi seletuse sellele tegevusele leiab-või siis liigitab ta tolle teatud isikute veidrate hobide hulka.

Et asjasse mõnevõrra selgust tuua, siis põhjendan seda nii:

Väide 1 Nii häid masinaid lihtsalt enam ei toodeta. Vähemasti mitte selles hinnaklassis.

Sellele on esmapilgul lihtne vastu vaielda „Ei noh mis te nüüd räägite, milleks ma peaksin ostma kellegi vana, liiatigi 50 aastase malmist käraka, kui peaaegu sama raha eest saab osta sama suure ja uue Holzmanni “. Küll plekist, aga ikkagi.

Mida siis insenerid viimased 50 aastat teinud on ??? Tegelikult antud tootesegmendis suurt mitte midagi sellist, mis märkimist väärib. Ja see on kurb. Põhilisi põhjuseid on siin vähemasti kaks. Peaaegu kõikide tõsiste euroopa puidumasinatootjate edukus põhines pühendunud inseneritegevusel ja üldjuhul on olnud insener algul ka omanikuks või siis vähemasti otsustajaks. Ehk siis ettevõtet ei juhtinud mitte tehnilisest poolest mittemidagiteadvad  ülemakstud juhid, kelle taga oli kari rahanäljas investoreid, vaid inimesed kes said väga hästi aru kuidas nende tooted toimivad ja kuidas neid veelgi paremini teha.

Teiseks: firma pea ülesanne oli: Toota võimalikult head asja (nautides ise toote loomeprotsessi) vastupidiselt praegu levinud suhtumisele: palju pappi ja kiirelt. See on oluline vahe, sest üldjuhul tuleb heale tootele kontsentreerudes ka raha, kui just rumalusi ei tee. Kõik need tänapäevased startupid on üks suur mull, mille eesmärgiks on võimalikult palju investoreid ära lollitada, selle käigus korralik kasum tasku panna, et siis järgmist suppi keetma minna.

Siiski on insenerid vahepeal olnud sunnitud tegema vähemasti ühte: Mõtlema päevast päeva sellele, kuidas toodet odavamaks muuta (mis ei ole iseenesest halb,kui piiri osatakse pidada ja seda mitte kvaliteedi arvelt). Selle odavamaks muutumise käigus on jõutud sinnamaale, et asi on küll odav, aga muutub omanikule kiiresti koormaks suurte remondikulude, ebatäpse ehituse ja lühikese eluea tõttu. Mitte ilmaasjata ei nimetata eelmise sajandi üheksakümnendaid ajaks, kui „masinatel plastmassist käepidemed ära hakkasid kukkuma“.

Neile,kes malmi stabiilsuse suhtes skeptilised on soovitan Wayne Moore „Foundations of Mechanical Accuracy“:

http://www.amazon.com/Foundations-mechanical-accuracy-Wayne-Moore/dp/B0006CAKT8

Autori pädevuse kohta võib igaüks ise internetist uurida-ei hakka siin ümber jutustama.

Väide 2: Et anda oma väike panus insenerikultuuri säilimisele. Harilikult viiakse vanad äratöötanud masinad metalli kokkuostu, mistõttu mingi aja möödudes muutub iga säilinud eksemplar harulduseks-liiatigi väga hästi oma ülesannet täitvaks harulduseks. Samas on asja tundvale inimesele seeläbi huvitav jälgida masinat kunagi projekteerinud isikute mõttekäiku ja saada aru tol ajal kasutusel olnud tootmistehnoloogiatest.

Kindlasti ei pretendeeri ülaltoodud mõttekäik absoluutsele tõele, veel vähem tahan ma öelda, et tänapäeva tootmispark peakski koosnema „igavestest“ masinatest. Aga raske on vastu vaielda argumendile, et antud paksusmasin teeb ka järgmise saja aasta pärast edukalt seda milleks ta on ellu kutsutud, hetkel kaasaegne tootmisliin on paraku sama aja möödudes hunnik rämpsu.