Proovitöö

Kõik on peaaegu koos, külge on vaja panna veel ainult juhtkangid ja lahendamata on ka siltide küsimus.

Õli on potsikutes sees ja asi toimib:

Umbes tund aega käimist peaks olema piisav, et kontrollida laagrite temperatuure ja võõraid hääli.
Midagi erilist kõrva ei hakanud.
Teravate nugadega lõikab küll hästi:

 

 

Seadistamine

Seadistamine on üksjagu aeganõudev ettevõtmine. Kõigepealt tuleb laua liikumine kere suhtes üle kontrollida. See on vast isegi kõige keerukam, sest massid on suured ja loksutamine ei anna tulemust. Midagi saab teada kaliibriga,lekaaliga jne aga siiski jääb see tegevus suhteliselt udus sahmimiseks.
Edasi tuleb laud noavõlli järgi paika sättida. Selleks sobib tavaline kell. Kella mõõteotsa tipus olev väike kuul tuleks asendada lameda seenega, muidu on see ettevõtmine väga vaevaline. Eeldusel, et noavõll on sirge ja ümmargune, on laua sättimine noavõlli järgi lihtne tegevus. Eriti sellel masinal-piisab kahe poldi lahtikeeramisest. Paksusmasina laud toetab kahele suurele kruvile, mis harilikult pöörlevad lauda üles alla liigutades. Sellel masinal pöörlevad suured mutrid pesades ja kruvid ise on paigal. Kevadel mõõtes oli laud 1/10mm ühest äärest kõrgemal. Nüüd sai see ära korrigeeritud. Tööle kellaga järgnes proovihööveldus, pärast mida sai asi paika.

Keerulisemaks läks asi rullide ja pressure-bar-iga.
Juhendeid internetis on palju. Üldiselt peaks rullid ja chipbreaker asuma ca 0.8mm noavõlli noa kõige alumisest punktist allpool, pressure-bar 0.1mm ülevalpool. Minu kogemus ütleb, et need numbrid võivad üksjagu erineda ja tegelik hindamine toimub proovihöövelduse käigus. Kriteeriumiks on lisaks näiteks muljumisjälgede puudumine (esimese rihvelvõlli jälg)ja materjali liikumise sujuvus. Samuti võimalikult väike snipe (kergelt madalam järk detaili alguses ja lõpus). Palju sõltub sellest, kas hööveldada kõva või pehmet puitu,märga või kuiva, sirget või kõverat. Kuigipalju saab mängida ka vedrude survega.
Nii saigi üksjagu vaeva nähtud, aga kindlasti oleks hea teha järelhäälestus mõne aja pärast, kui töölauast on määrdejäägid välja uhutud ja ta on hästi libedaks tehtud.
Töölaua alumised rullid olen pannud tavaliselt nii palju välja, et nad vaevalt materjali puutuvad s.o. käivad ringi. Kõrgem asend on vajalik märja materjali puhul, aga no kes tänapäeval märga ikka hööveldab.
Kogu üritus on kordaläinud siis kui masin hästi töötab.
Lisaks üks pilt kapillaarõlituse toimimise katsest. Õli tõepoolest ronib paari tunniga mööda nööri üles ja alla ning hommikuks on vast nõu tühi:

Pudipadi

Vahepeal on ära tehtud hulga pisemaid töid:
Peale keeratud õlitopsid:

 

Õlitooside sisse tuleb panna traat mille ümber on puuvillanöör. Nöör kulgeb algul üles ja siis alla. Õli liigub kapillaarjõu mõjul mööda nööri kuni võllikaelani. Õlikogust saab puuvillakiudude arvuga reguleeida. Kuna saadaval oli M10*1 keermega toosid, aga pesas tollkeere, tuli teha vahetükk.

Nii nad siis paika said:

 

 

Elektriosa sai põhiliselt ära mahutatud karpi,mis asub ühe külje sees. Kolm kontaktorit koos termokaitsmetega ja riviklemmid:

 

 

 

Sisse-välja lülitite jaoks sai pleksiklaasist painutatud ja liimitud karp, mis suurema sodi kinni peab:

Paigaldatud sai kaks lõpulülitit. Alumise asukohaks sai valitud töölaua alune, siis ei tehta puhastamise käigus talle viga. Samuti võimaldas selline asukoht säilitada töölaua võimalikult alumise asendi, mispuhul saab hööveldada kuni 300mm paksust materjali. Tavaliselt lõpevad sedasorti höövlid 250 mm-ga.

Käigukasti läks paksemat sorti TAD17, noavõlli laagritesse SKF LGLT2.

Valmis said samuti uued ketid.

Terad,mis originaalina küljes,olid ajapikku üsna madalaks teritatud, nii et raske oli aru saada millise kõrgusega tera algselt peal võis olla. Igatahes mõõtmine näitas et 35 mm peaks veel sobima. Nii ka tehtud sai. Uued terad Kanefusa 605*35*3

Võll ise paistis olevat tasakaalustatud terakiilude abil,nendesse auke puurides. Kuna osad terapingutuspoldid läksid vahetusse jämedamate vastu, tuli tekkinud kaaluvahet kompenseerida lisaaukude puurimisega. Kiilud said üle kaalutud ja paika.